Uudised

Kuidas ma jooksmise ajal peaaegu ära uppusin

Kristina Kossinkova 08.08.2017, 09:33

Selle nädala kilometraaž on vastupidiselt juuli omadele ulmeliselt väike - 20,8 km. Pidi tulema vähemalt 24 km aga ju siis ei olnud ette nähtud. Juuli lõpus ootasin seda nädalat pikisilmi aga august on tänaseks mind igatmoodi petnud. Nii rasket nädalat pole mul juba tükk aega olnud.

Esmaspäev, kolmapäev, reede ja pühapäev - puhkepäevad.

Teisipäeval andis Jooksupartneris trenni Eesti meistrikate hõbe kaugushüppes (loe: Kaarel Jõeväli) ja minul oli kindel plaan sellise tähe alla treenima minna (mitte, et ma seda korduvalt juba teinud poleks). Töölt koju jõudes aga ootas trenniriietes minu maailma parim trennikaaslane, kes sel suvel esimest korda otsustas minuga samal ajal kergejõustiku trenni teha ja nii me hoopis Järveotsa staadionile läksimegi. ÜKE ajal tundsin jalgades igat kilomeetrit sellest 300st, mis juulis tehtud sai.

Neljapäeval ootas ees aga taastav jooks, mille ma küll tegin ära aga nii halbade numbritega jooksu pole mul ammu olnud. Keskmine kiirus 7:52 min/km ja pulss 137 l/min. Tuul oli ka muidugi vastu aga aga aga selliseid numbreid oleks oodanud aprillis ja mitte enam augustis. Mis seal ikka.

Laupäev. Päike paistab. Linnud laualavad (väike liialdus). Optimism minus on laes. Tõmban jooksusussid jalga ja lähen. Umbes kolmandal kilomeetril sain täiesti ootamatult pangega vihma kaela. Ma olin minutiga läbimärg, jalad lirtsusid, jooksurada oli muutunud väikeseks ojaks. Tuul, mis oli enne lihtsalt vastu, muutus nüüd jäiseks läbilõikavaks seinaks. Punnitasin edasi, tempo oli juba rohkem kui 8 min/km ja pulss samal ajal 140 l/min ja neljandal kilomeetril otsustasin, et aitab, see pole enam mingi taastav jooks.

Keerasin otsa ringi ja sain kaela veel suurema vihmasahmaka. Täiesti metsas, kopsud nägid tohutult vaeva et õhust vett välja filtreerida. Ma reaalselt hingasin vett sisse, palju ilmselt ei puudunud, et ma oleks sinnasamma ära uppunud. Õnneks loete te praegu seda postitust ja mitte homset ajalehte pealkirjaga "Jooksja uppus jooksurajal". 

Kuna näpud olid külmast juba sinised ja ma ise kringliks muutumas, siis tõstsin sooja saamiseks tempot. Kui tempo oli juba 6 min/km peal ja pulss oli tõusnud vaid 144 l/min peale, tundsin, kuidas mõistus voolab koos vihmaveega  asfaldile laiali. Kuidas?

Selle jooksu aeglaseim kilomeeter: 4. km - 8:14 min/km, pulss 141 l/minSelle jooksu kiireim kilomeeter: 6. km - 6:31 min/km, pulss 140 l/min???!!!!14 km taastava jooksu asemel sai 8 km tavalist jooksu (eesmärk oli hoida pulss 130 l/min juures). Koju jõudes nägin tükk aega vaeva, et uks lukust lahti keerata. #villasedsokidjalga

Selge see, et aeglased jooksud on tugevatele, mina nii tugev veel pole. :D

                                                  Selline tore pilv!

Loe ka teisi Kristina postitusi http://fitkristina.blogspot.com.ee/.