Uudised

Helena kogemus Xdreami Viljandi etapil

Helena Roosaar 08.09.2017, 09:04

Eile sai osaletud selle hooaja viimasel Xdreamil Viljandis -  seikluslik orienteerumine rattal, joostes, kanuuga ja vahvad lisaülesanded. 

Seekord siis täiesti uues kogemuses – oma meeskonnaga B rajal (võistlusel on erineva raskusastmega rajad - A, B ja C, kus siis A on ekstreemne, B seikluslik ja C lihtne). Enne oleme tüdrukutega C rajal seigelnud. Mina olen asendusliige paar korda B rajal Tarmo võistkonnas olnud, aga kaardilugemiseks pole seal alati mahti olnud, vaid pigem olen ennastunustavalt kaasa vudinud. 

Igatahes mõeldud – tehtud – ja stardis me Kätlini ja Kairiga  olime. Võistlus algas meeskonna laiali saatmisega ehk esimesed kolm punkti hargnesid igasse ilmakaarde. Meie muidugi põrutasime vapralt lossimägedesse kõik koos ja alles kui jalad esimesest tõusust juba kanged läksime laiali. Mitte palju hiljem sai aga koos ratastele hüpatud ja ratastele me ka jäime peaaegu kogu etapiks – ikka tulid aina uued ja uued tõusud, kust tuli vahepeal isegi ratas käekõrval üles pingutada. Heitsime nalja, et kui ma asendusliige olen, siis alati rooman kuskil kanalisatsioonis või kolan  maa-alustes käikudes, aga kui Kätlin rajal, siis alati pikad tartumaratonlikud rattaringid. Lame igatahes Viljandi kant ei ole – selles meie jalad, mis põlesid veendusid.

Rattarallid läksid meil väga hästi -  kuigi meil hodomeetrit ei olnud, siis minu Garmini Forerunner 230 kell aitas ilusti välja, saime mõnekümne meetri täpsusega jälgida oma liikumist. Teel kohtasime kahte meeskonda,  kellele saime abiks olla oma teadmistega läbitud kilometraažist ja teadmisega, et leidmist vajavad punktid alles ees, sest neil oli kartus, et nad on  neist kogemata juba möödunud. Hea tunne oli abiks olla.

Valikorienteerumise jätsime aga vahele – nähes vahetusalasse kohale jõudes, kuidas meist väga kaugel eespool olnud meeskonnad kõik metsas alles olid -  tegime kiire arvutamise kui kärmelt olime rada läbinud ja mis kellaks peame finishis olema, samuti mis on meie tugevused ja nõrkused ning pärast veepudelite täitmist ja mõne leivakrõbuski põske pistmist kihutasime edasi.

Kanuualasse pääse oli väga lahe -  pidi ennast väikeseks kokku kortsutama ja silla alt pugema -  veidi keerulisem oli kanuuetapp ise ja pärast mõningast proovimist kanuutada jätkasime teekonda pigem kuival maal. Meid natuke rammiti siit ja sealt ning me ise rammisime kallast, kõrkjaid ja puuoksi, kuid kui meist kanuu peaaegu üle tõsteti ühes kitsas kohas, siis pöörasime nina kalda poole tagasi.  

Etappi lõpuossa jäid lisaülesanded Viljandi lossimägedes -  sinna jõudmiseks sai läbida veel viimaseid tõusumeetreid ja ronida mööda võrku ja rippredelit silla all. Lisaülesanded ise olid seotud kõrguste ja trosside/köitega -  kõige pealt vinnasime Kairiga köie otsas rakmetega kõlkuva Kätlini rippsillani, milleni kõrgust oli 15 meetrit. Sillalt rippus alla punkt ja kui Kätlin oli punkti fikseerinud, siis lasime ta ettevaatlikult alla.

Järgmise ülesande võtsin enda peale – nimelt tuli kõndida 50 meetrit trossil, mis laius oru kohal ja oli rippsillaga paralleelne. Püüdsin mitte alla vaadata, vaid otse enda ette -  päris põnev oli, mitte üldse hirmus – olin ohutusrakmetega kinnitatud trossi kohal oleva nööri külge ja kiiver ning kindad peas ning käes, aga lõpu poole läks siiski veidi raskemaks – nimelt olen lühike ja mu käed olid väga sirgelt ning hakkasid tulitama ja väsima. Samuti lasti uus osaleja trossile liikuma ja tross hakkas ebamugavalt kõikuma. Kuid ikkagi see oli üks vinge ülesanne.

Viimased meetrid finishisse aga roomasime Viljandi järve merevaigukarva külmal liival võrgu all. Mulle tundus selle kattevarju alt välja tulemine sümboolne, justkui  oleksime olnud väiksed taimed, kes vajasid seda varju, et kasvada C rajal ja nüüd oleme kasvanud suuremaks ja võime B rajal mütata. Võib olla mitte veel nii kiired ja osavad, kui enamik B rajal olijaid, kuid algus on tehtud -  kaardilugemisega saime hästi hakkama ning mis peamine õhtuks pärast 6 h ja 41 km -  olid küll meie juuksed küll sassis ja jalad mustad, aga meie silmad olid sama säravad kui starti minnes. Aitähh Kätlin ja Kairi! Edasi Piprapihvid! Kes teab mida põnevat järgmine hooaeg toob! Aitäh Xdream!

Vaata Helena blogi http://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/.